Higi ja pisarad ehk riigikaitse laager 2014

Esimesel päeval jagati meile kätte varustus, mis koosnes telgist,seljakotist, mis käis rakmete külge, katelokist ja söögiriistadest ning lisaks veel kuub, mida pidime kandma kõikidel rivistustel ning muudel väljakutsetel, näiteks järgnevatel päevadel ees olevatel ülesannetel. Komplekti kuulus ka rätik, mida pidime kasutama, kui esmaabivahendit, kui peaks juhtuma õnnetus ja keegi saab viga. See jäi meile mälestuseks. Edasi moodustati  meist jaod, mis koosnesid 17 või 18 inimesest.  Püstitasime telgi ning suundusime rivistusele, millele järgnes õhtusöök. Toit oli maitsev ning kõht sai täis. Lõunaks me süüa ei saanud, kuna tegevust oli palju. Kõht täis ja tuju hea pakuti meile võimalust vaadata huvitavat filmi, kuidas Eesti sõdurid Afganistanis hakkama saavad ja millega nad seal tegelevad. Kommentaare oli kogutud ka sõdurite lähedastelt, kes kõik väljendasid sõnadega oma hirmu ja tegelikult kurba meelt, et ei saa endale kalli inimesega koos olla. Peale filmi suundusid kõik oma telkidesse ning valmistusid öörahuks. Jaod, kes tegelesid kõige muuga, peale magamise said karistusi ja ilmselt sai neid tunda iga jagu. Karistusteks olid näiteks heina seesroomamine ning palju jooksmist unise ja väsinuna.
Hommikul oli äratus kell 7 ning rivistus juba 7.30. Selle pooltunni jooksul pidi sooritama hügieenitoimingud ning olema valmis koolitusteks. Päevas toimus 9 koolitust. Õppisime näiteks käemärke ning liikumisviise, sidevahendeid, esmaabi, topograafiat, maskeerimist ning isegi kuidas käepäraste vahenditega endale katus pea kohale saada ööseks. Pidime ka panema kiiresti kokku oma kogu varustuse, ehk magamiskotid ja riided. Võtsime need kaasa ning jooksime karjääris liiva sees. Õpilased, kes olid mingil määral vigastatud täitsid ülesandeid kergemal moel, ehk peitsid end metsa, aga teised andsid jalgadele valu ja hiljem otsisid haavatuid.. Koolituste vahel pakuti lõunat, mis maitses hästi. Kui koolitused läbi said toimus rivistus ning edasi läksime juba õhtusööki sööma, millele järgnes jällegi film. Seekord pakuti uudistamiseks vanu filme esimesest maailma sõjast ja kuidas koolitati sõdureid sõjakoolis kunagi ammu. Hiljem naelutas meid ekraani ette ka ’’Malev’’, mis on alati naljakas ja toob ka kõige tõsisemale mehele naeru suule. Filmile järgnes võimalus minna sauna ja paljud seda ka kasutasid. Teised valmistasid ette ahju tuld, et öösel oleks soe magada. Nii mõnelgi jaol oli ahju kütmisega tõsiseid probleeme ning magati ja üpris jahedates tingimustes, mille tingisid tavaliselt halvasti valitud puud, mis olid märjad ja ei võtnud tuld. Kui üldse ei saadud ahju põlema, tulid appi instruktorid, kes tegid tule valmis, aga edasi pidid jao liikmed ise kütmisega hakkama saama. Taas said karistada õpilased, kes ei pidanud kinni korrast ning lärmasid peale 23.00i.

Kolmas päev oli väga huvitav, kuna tutvusime masinatega, mida kasutatakse sõjaolukorras transpordiks ning ka sõdimiseks. Saime ka sõita erinevate autodega, soomukitega ning teiste masinatega. Pea kõigi sõiduriistade rooli oli võimalik ka ise keerata. Kahte c-kategooria autot pidime juhtima, et tunnet kätte saada. Instruktor oli abiks ning kõik said hakkama, isegi kui hirm oli nahas ja käed värisesid.  Sõidukite kõrvalt tegelesime ka airsoft relvadega. Õppisime mida teha, kui tekib varitsusele sattudes olukord, mis tähendab, et mida teha kui vaenlane ootamatult ründab, kui meeskond peab oma valduste üle valvet. Lõuna maitses taaskord suurepäraselt ja samuti õhtusöök. Filmi asemel kogunesime vaatama lõket ning üks instruktoritest mängis ka lõõtspilli. Soovijad said ka sauna minna. Õhtune kord oli kõik nagu eelnevatel päevadel. Kahjuks oli sellel õhtul lärm suurem ning karistuski karmim. Mitu jagu pidid roomama vihmast märjaks saanud heinas ning tegema kukerpalle.  Tagasi telki minnes oli kõik vaikne ja keegi ei teinud piiksu ka.

Viimasel hommikul ärkasime kell 5 ja 5.30 istusime autodesse ning meid viidi metsa, anti kaart ja kompass ning me pidime orienteeruma, läbides erinevaid punkte. Eksiti ära ja leiti taas tee üles. Mõned jaod toodi laagriplatsile tagasi autodega, mõni jõudis omal jalal, mõni tuli koos instruktoritega marsisammul.
Tagasi jõudes pakiti kokku oma isiklik varustus, anti tagasi saadud varustus ja sõideti koju.

Tagasi mõeldes peitus instruktorite kurjade ja karmide häälte taga väga head inimesed, kes on toredad, vaimukad ja rõõmsameelsed. Kahju oli lahkuda ja kindlasti andsid just nemad meil edaspidiseks meeletule hea ning meeldejääva kogemuse ning tänu nendele ilmselt suudame me saada hakkama palju rohkemates olukordades ja hinnata kodus olevat luksust.