Portreelugu: Õpetaja Eva Hanni kui üks pikaajalisemaid õpetajaid meie koolis

Miks otsustasite hakata eesti keele ja kirjanduse õpetajaks?

Käisin aastaid tolleaegse kunstiinstituudi ettevalmistuskursustel. Et esimesel katsel sisse ei saanud, läksin õppima esimest eriala, mille puhul uskusin, et see pakub mulle huvi.

Kelleks tahtsite lapsena saada?

Ei teagi enam täpselt, kelleks kõik saada tahtsin, meeles on, et naabritädi süda oli haige ja siis tahtsin arstiks saada.

Kus koolides olete käinud?

Tolleaegne 2. keskkool ja 4. keskkool (praegune Kristiine Gümnaasium).

Milline oli kooliaeg, siis kui teie käisite koolis?

Ei mäleta, et see aeg õpilase jaoks tollal väga erinev tänase kooliga oleks olnud. Õpilasena ei muretsenud ühiskondlike, poliitiliste jm taolise pärast. Ikka lõbus oli.

Milline oli teie lapsepõlv võrreldes praeguse aja lastele võimaldatud mugavustega?

Mugavusi oli muidugi tunduvalt vähem, aga ei teadnudki tahta seda, millest aimugi polnud.

Mis aastal asusite tööle?

1977

Kuidas leidsite Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi?

Helistasin tööpakkumise kuulutuse peale.

Miks just see kool?

Ei teadnud sellest koolist midagi. Kuna mind ei suunatud tööle, nagu tollal ette nähtud oli, sest olin lapsepuhkusel, siis võtsin kontakti esimese tööpakkumisega, mille ajalehest leidsin.

Millised olid algusaastad? Rasked?

Ei olnud. Suutsin ennast ikka maksma panna, kuigi sain kohe spordiklassi, kus olid ainult poisid. Nemad püüdsid mind küll proovile panna, aga kui neid nüüd vilistlaste õhtul näen, on vaid parimad mälestused.

Millised on huvitavamad mälestused tööl oldud ajast?

On muidugi kentsakaid vahejuhtumeid, mida mõnikord meenutada. Näiteks läksin kord enne tunni lõppu 1. korruse puhvetist saia ostma, et mitte pärast lastega järjekorras seista. Sel ajal läks õpetaja õpilaste nn koduklassi, mis võis asuda 2. ja 4. korruse vahel, ja järsku ei suutnud ma meenutada, millisest klassist tulin. Tegin ühe ukse lahti, seal oli õpetaja tunnis, aga mina arvasin, et ta tuli laste kisa peale, ja nii ma põrutasingi: ah, ei saanud ilma õpetajata hakkama. Mulle vaatasid otsa hämmastunud näod, olin astunud valesse klassi.

Õpilased on üldiselt meelestatud negatiivselt ja käituvad õpetajatega ebaviisakalt, kuidas Teie seda kommenteerite?

Võib- olla on meelestatud negatiivselt, aga välja näitavad seda harva. Ma olen ise liiga positiivselt meelestatud, et sellest mingit numbrit teha.

Kuidas on õpilased ajaga muutunud?

Võib-olla on pealiskaudsemad, tundub, et rohkem kui varem loodatavad selle peale, et saab ka hariduseta hakkama, et kooliskäimine pole nii väga oluline.

Kas töö kõrvalt jääb ka vaba aega, kuidas selle sisustate, ehk millega tegelete ja millised on Teie hobid ja miks just need?

Jääb ikka. Kui vähegi aega, armastan reisida, lõunamaad meeldivad mulle väga, noorusest alustatud spordiga (lauatennis) tegelemine on ka praegu väga põnev, füüsiline pingutus on parim vaheldus vaimutööle. Tulen võistlustelt tagasi ja mõtlen tükk aega, kus ma tööl nüüd pooleli jäin. Nii on pinged maandatud.

Kuidas olete tööga rahul nii madala palga juures?

Ma ei arvagi, et see palk nii madal oleks. Kindlasti ei suudaks ma kontorilaua taga 8 tundi istuda ja ärinaist minust pole.

Miks Te pole vahetanud töökohta?

Vahetada on põhjust parema vastu, järelikult pole leidnud.